Pole vahepeal kirjutanud. Kuid asi on nii ..
Eelmine aasta, suvel , teadsin et lähen maale, ja olin rahul. Teatsin et mind ootavad seal ees seiklused, seiklused mis olid toredad. Mul oli kerge jätta paide kõik maha . Kuid nüüd on kõik teisiti. Mul on kõik olemas, siin paides, Kõik mida ihkasin. Ja nüüd ma pean jälle minema, jätma kõik . Tema, tema ja veel kord tema. Pean jätma tema siia . Ja ma pean minema sinna kus teda ei ole, mitte midagi temast, mis meenutaks teda. Ainuke mis meenutaks teda, seal väike-maarjas, oleks mälestused, mälestused temast, minust, meist. Isegi pisarad , ei väljenda seda igatsust mida ma tundma hakkan. Kardan , et ta lakkab tahtmast minuga koos olla, kuna oleme nii kaugel 11. Täna , teda kallistades hakkasid mul pisarad lihtsalt jooksma, mu süda tuksus kahtlaselt, ja kahtlane tunne oli. Ta surus mind tugevalt enda vastu. Ja see pani mind mõistma et ta ei jäta mind. Ta ei kao kuhugi , ta ei ole mu suvaline mõtte väli. Ta on siin , minuga, kallistab, hoolib ja armastab. (L) just sellep. ma teda nii igatsema hakkangi . :(
